BLOGI

Nelli Kallikova sõnul on sõltlasel tüüpiline eluratas, millest välja murdmine võib erakordselt raskeks osutuda.

FOTO: ANDRES PUTTING | DELFI MEEDIA

Paistab, et tänavu on meil kõigil rahamured. Valitsus otsib, kust saab kokku hoida, kust leida

raha riigikaitseks, lihtinimene mõtleb, kuidas ots otsaga kokku saada, millest loobuda ja mida

võib endale veel lubada. Ametnikud koostavad nimekirju, kust valdkonnast või mis tegevustest

saab tükikesi kärpida, et oleks millest kõrgemalseisvatele otsustajatele raporteerida.

Unustatakse ära lihtne talupojatarkus, mis ütleb, et seemnekartulit ära ei anta, külvivilja tuleb

hoida külvini ja peab arvestama, et rumalalt müüdud või ära antud vili toob tulevikus

mitmekordse kahju või jääme hoopis nälga. Meie elu on keerulisem kui vanasti oli põllumehel.

Tänapäeval nõuab tegude ja tagajärgedega arvestamine teadmisi, kogemust ja hoolikat

läbimõtlemist mitmetes valdkondades.

Sotsiaalministeeriumi kodulehelt saab teada, et 2025. aastal suunab riik vaimse tervise teenuste

(kuhu kuulub ka abi narkosõltlastele) pakkumiseks raha KOV-ide toetusfondi. Neid summasid

vähendatakse võrreldes varajasemaga 10%. Selle tegevuse rahastamise delegeerimine KOV-

idele tekitab suuri kahtlusi, kas ja kuidas seda teostatakse.

Kokkuhoiuotsusest korvamatu kahjuni

Värske näide sellest, kuidas ebakompetentne kokkuhoiuotsus võib viia korvamatu kahjuni, oli

uuel Tallinna linnavalitsusel varnast võtta. Kokkuhoiu tuhinas käis värskelt valitud linnapea

kergekäeliselt välja plaani kuidas hoida kokku 124 000 eurot narkosõltlaste asendusravi arvelt.

Kui juba Tallinnas võib sündida selline ebakompetentne plaan, mida siis rääkida väiksematest

KOV-idest, kellel puudub kogemus ja vahel ka motivatsioon tegeleda sellise keerulise

probleemiga nagu narkosõltuvus.

Nimelt oli juttu Lääne-Tallinna Keskhaigla (LTKH) metadooni asendusravi kabinetist, kus on

arvel 50 inimest, kes vajavad seoses opiaadisõltuvusega pidevat metadooni asendusravi.

Õnneks pani Tervise Arengu Instituut õigel ajal õla alla, võttis rahastamise enda peale ning

peale lühiajalist „šokiteraapiat“ töötajate ja patsientide hulgas jätkus normaalne töö siiski edasi.

Kuid see paneb mõtlema, kui juba Tallinnas võib sündida selline ebakompetentne plaan, mida

siis rääkida väiksematest KOV-idest, kellel puudub kogemus ja vahel ka motivatsioon tegeleda

sellise keerulise probleemiga nagu narkosõltuvus.

Ülalmainitud kaks faktorit, ehk rahastamise vähendamine 10% ja rõhu asetamine KOV-idele,

tekitavad tõsist muret narkosõltuvuse ja sellest tingitud kahju korvamise tuleviku pärast. See

tegevus niigi elab „peost suhu“, kõik viimased aastad on olnud kärpimishõngulised. Meie

spetsialistide palgad on vaatamata raskele tööle väga tagasihoidlikud, vähem kui pooltel

küündivad need Eesti keskmise palgani. Kuna selle valdkonna töötajad on enamasti pikaajalise

kogemusega, teavad nad väga hästi, kui palju läheb ühiskonnale maksma „vabal rohumaal“

peetav  sõltlane . Seda oleks kasulik teada ka laiale ringile, eriti aga otsuste tegijatele ja riigi

juhtidele.

Arvud on tavaliselt igavad, kuid see, mis avaneb meie silme ees narkovaldkonnas, on tõeline

„triller“:

•  Ühe sõltlase ravi maksab 2500 eurot aastas mis tähendab 200 eurot kuus ehk seitse

eurot päevas.

•  Sõltlane, kes katkestab ravi või jääb kärpe tõttu tänavale, peab narkootikumi ostmiseks

viima diilerile keskmiselt 200-300 eurot päevas.

•  Selleks, et seda summat kokku saada, peab ta varastama vähemalt 4-5 korda rohkem

maksvat kaupa, ehk 800-1000 euro eest. See on ainult ühe päeva väljaminek.

•  Korrutades selle 50 inimesega (keda ohustas ravita jätmine) ja 30 päevaga, saame juba

1,5 miljonit eurot kuus ehk 18 miljonit eurot aastas versus Tallinna linnavalitsuse

loodetav 124 000-eurone tulu.

Tüüpiline sõltlase eluratas kulgeb nii: vargus, narkootikumi ost ja tarvitamine, uus vargus,

vangla, väljumisel uus vargus ja jälle vangla.

• Narkosõltlase kriminaalne tegevus viib ta paratamatult vanglasse, kus ühe inimese

ülalpidamine maksab 3300 eurot kuus, ehk 39 600 eurot aastas. Ilma ravita satub

vanglasse samal aastal ligi 50% inimestest, mõne aastaga juba peaaegu igaüks. 100

sõltlase vanglas pidamine maksab juba ligi neli miljonit.

Surnud ringist ilma kõrvalise abita välja ei saa

Tüüpiline sõltlase eluratas kulgeb nii: vargus, narkootikumi ost ja tarvitamine, uus vargus,

vangla, väljumisel uus vargus ja jälle vangla.

Sellest surnud ringist ilma kõrvalise abita välja ei saa. Ja siin tulevad appi ravi-

ja  rehabilitatsiooni  töötajad. Positiivse tulemuse saavutamine ei ole kerge, esineb

tagasilangusi, uuesti ravi ja jälle rehabilitatsioon. Kuid tervikuna on see tegevus väga

tulemusrikas. Peaaegu iga sõltlane on olnud vanglas 5-7 korda, mõned ka üle 10 korra.

Vangla  sõltuvust  ei ravi ja esimene samm peale vanglat on reeglina diileri juurde.

Kui selline inimene satub ravile ja rehabilitatsiooni siis asendusravi tõttu langeb tal ära illegaalse

narkootikumi vajadus ja selle tõttu langeb ära kriminaalse käitumise vajadus. Paranevad suhted

pere ja lähedastega, minnakse tööle, tekib motivatsioon elada normaalset elu.

Aastatega on kahjuks kujunenud nii, et narkosõltuvuse ravi ja rehabilitatsioon on alati olnud

alarahastatud. Üks ravipäev maksab seitse eurot, ambulatoorse rehabilitatsiooni päev 2 (!)

eurot. Tegelik vajadus oleks vähemalt 4-5 korda suurem, kuid isegi sellisel juhul ei jõua need

summad sõltlaste kriminaalsete väljaminekuteni.

Narkosõltlaste ravi ja rehabilitatsioon on erakordselt hea investeering, mis toob tulu kogu

ühiskonnale ja seda mitte protsentides vaid kordades.

Ülaltoodud arvestus on väga skemaatiline. Kulude hulka ei ole arvestatud sõltlastel esinevad

haigused (HIV, sepsis, üledoosid jms), purunenud ja laostatud perekonnad, tööga teenimata

jäänud tulu ning mitmed muud faktorid. Kokkuvõtvalt toob iga kärbitud euro mitmesajakordset

kahju.

Soovitus eelarve kokkuhoiuks

Ma saan aru, et ametnik, kes otsib eelarves kokkuhoiukohti, võib neid üksikasju mitte teada,

kuigi peaks. Kuid küsida nõu asjatundjatelt on tema otsene kohustus.

Minu sõnum oleks, et narkosõltlaste ravi ja rehabilitatsioon on erakordselt hea investeering, mis

toob tulu kogu ühiskonnale ja seda mitte protsentides vaid kordades. Ükski tõeline ärimees ei

oleks iialgi uskunud, et selline tootlikkus on võimalik ...

Lõpetuseks väike soovitus eelarve kokkuhoiuks. Vaadake üle ebaloomulikult kõrged palgad

mõnes valdkonnas. Oleme praegu veel suhteliselt vaene riik ja riigiasutuste juhtide palgad

peaks olema tagasihoidlikumad. Üüratud lahkumishüvitised ka neile, kes ei saanud oma tööga

hakkama, riivavad tavainimese õiglustunnet.

Soovitan vaadata üle paljude riigiasutuste koosseisud, sealt annab kokku hoida sadu

bürokraatliku iseloomuga töökohti, mis sageli dubleerivad teineteist. Kahjuks eelmiste aastate

praktika näitab, et kirve alla satuvad päästjad, politseinikud, noorem meditsiinipersonal jms.

Me tahame elada õigusriigis ja õiglases ühiskonnas. Teeme siis ka asju ausalt, õiglaselt ja

targalt.